Ewert & The Two Dragons Kultuurikatlas 28.12. ehk lugu sellest, kuidas ma 17 tundi järjest püsti seisin.

Seda, et Kultuurikatlas isegi fuajees peaaegu ühtegi tooli ei ole, ma varem ei teadnud. No ma polegi veel jõudnud sinna. Eelmisel kevadel pidin minema Jüri Pootsmanni kuulama, aga suutsin end Viljandis aiatööde alla matta ja andsin pileti sõbrale ära.
Toolide puudumise avastasin pärast seda, kui olind Lennusadama kassas ca 7 tundi püsti seisnud ja põlved kippusid juba pahupidi nõtkuma. Enne seda olin kodus seisnud pliidi ääres, et endale süüa kaasa teha, ja siis külmkapi ees, mõeldes, et kui ma panin tatra sisse pastinaaki, kuhu siis see suhkurdatud ingver sai...
Nojah, kuidagi kukkus nii välja, et tegin eile kõike püsti seistes... peaaegu kõike.

 Nüüd tuli jälle seista, oodates kontserdi algust (no ma arvasin, et kõik arvavad, et kõik tulevad vara ja tulevad ise ka vara, aga nad ei tulnud, ega nad lollid ei ole). Tuiasin mööda pimedat saali (sest kõigi nähes haige põlvega nagu Silver Ükssilm kellegi selja taga koogutada poleks ka päris õiglane nende soolestiku normaalse talitluse huvides), ja püüdsin valguskunstnikule mitte selga kukkuda. Siis jäin vaatama prožektoriproovi või kuidasiganes ta seda kutsub. Nood olid küll oma rutiini perfektselt paika harjutanud. Alumisel korrusel müüdi Draakonite fännisärke.Saalisviibijate seas oli valitsevaks b(r)ändiks hoopis Red Hot Chilli Peppers. Maijulge endale ka Draakonite särki osta- ajan sinna raudselt mingit tinti või kuuma liimi niresid peale. Las viisakad inimesed kannavad.

Vahetult enne Iirise lavalesaabumist ujus saali mingi punastes adides kakaduu soenguga tüüp (adiduu?), kes pidas vajalikuks nii valjusti lobiseda, et ma ei kuulnud, kus sahtlis mu pastakas on. Ka Iirise esinemise ajal edvistas ja röökis see väike jultunud kakaduu edasi, pidades vajalikuks teavitada kõrvalseisjaid oma kangelastegudest toiletis. Kuidas peab esineja selle mokalaada juures keskenduma, kui minagi seda ei suuda? Mõtlesin, kas öelda midagi või... otsustasin vaadata kõigepealt, kuidas ta Draakonite esinemise ajal käitub. Ja mida see tänitamine ikka aitaks? Ühest ketsist sisse, teisest välja. Mis ma saan sellest? Võibolla adiduu on lihtsalt väga kärsitu fänn.

Iiris muidugi on mingilt hoopis teiselt planeedilt. Räägib eesti keeles küll miskipärast. Aga maaväline elu on ju oletatavasti intelligentne, mis see neile ära õppida pole. Pealegi võisid tema esivanemad saabuda siia juba Kaali meteoriidiga. Häält on tal väga palju ja juuksed on väga sinised. Oleks võinud kauemgi laulda, aga lavapoisid pidid klahvid teiste minu silmis täpselt samasuguste klahvide vastu vahetama, või võibolla ei vahetanud, või äkki vahetasid mitu korda, ma ei saanud üldse aru, mis viidi minema ja mis toodi juurde. Ja siis tulid Draakonid ja mul hakkas kahju, et Ewert ei proovinud esimeses loos sellist Renars Kaupersi makaronihäält järgi teha, aga võibolla oleks lavapoisid seepeale klahvid jälle minema viinud. Vaatasin adiduu poole. Sel oli suu ammuli nagu Kalamaja kelder küttepuid oodates, silmad nina otsas nagu pükse õmbleval ämblikul, ja ta kuulas... Kuulas lihtsalt sedasi. Vist ei hinganud ka vähemalt 25 minutit. Ta sõber ka kuulas samamoodi. Ja ma mõtlesin, et hea, et ma ei öelnud midagi.

Ewert & The Two Dragons + Brainstorm: "We Wait For The Light" (Youtube)

Naljakas on see, et kui bänd mängib vanu lugusid, siis mõtlevad fännid: "A kas nad uusi lugusid ei mängigi vä?", ja kui bänd mängib uusi lugusid, siis tahetakse kuulda neid, mis on juba tuttavad. Mina avastan ikka ja jälle, et paljud vanad lood kõlavad minu jaoks igal aastal teistmoodi. Näiteks Rabbit... et kas ma olen sinna auku hüpanud? Kas ma olen võtnud riske, teinud ootamatuid valikuid, kasutanud oma aega mõistlikult? või olen oma nooruse ära raisanud? Vanemad ja sugulased muidugi arvavad, et olen. Mul pole seitset last, pangalaenu ja veenilaiendeid. Samas olen ma just nimelt märganud ja haaranud võimalustest, jätnud väikseid, aga võimalik, et sügavaid rebase käpajälgi päris mitmele poole. Noh, ma ei tea... Rebase? Mis rebane jäneseurus teeb üldse...?

Kui veel vanadest lugudest rääkida, siis need ju pole tegelt vanad. Need on väga uued. Torupilli Jussi lugu nr. 21 on vana lugu. 16. sajandi regilaul on vana lugu. Draakonid pole veel kümneaastasedki. Neil võis küll olla varane puberteet, sest selleaastased lood on kuidagi tumedamad ja raskema kõlaga. Good Man Down on ikkagi midagi sellist kõrt imeva kantrikuti laadset. Circles´i albumi lugudes peegeldus minu jaoks midagi bluusilikku ja võibolla pisut gospelit. Little Love ja Hold On lähevad kusagile... justkui allapoole. Kuidagi settivad tummise ja täidlase kihina kuulaja selgroo alaossa. Võibolla hakkavad Draakonid siis jäneseuru põhja jõudma. Huvitav, mida nad sealt leiavad? Good Man Downi? Või ootab neid vaimustusest võbisev adiduu, suu ammuli?

Ewert & The Two Dragons "Little Love" (Youtube). 

Rahvas röökis ja plaksutas ja bändiliikmete näod olid rõõmsad (noh, Kristjani puhul ma ei tea, ma arvan, et ta on robot, sest siuksi poolikuid ja ei tea mis iks takte, nagu nad Draakonitel on, inimene ju mängida ei suudaks. Ma arvan, nad lihtsalt salvestavad need enne ära ja siis torkavad talle mälupulga kuklasse. Sellepärast trummarid kunagi selga publiku poole ei pööragi.) Tore oli näha, et nad olid rõõmsad, õnnelikud ja võibolla endiselt pisut üllatunud ja imestavad. Ma püüdsin ikka ka naeratada, mis sest, et kontsasaabastes varbad olid vajunud poolenisti põranda sisse ja lugude taktis liigutamise asemel tudisesid mu väsinud põlved nii, et  see meenutas rohkem põhja -ameerika iniaanlaste vihmatantsu. Kui lõpulood olid kõlanud ja hääl ära karjutud, oli valida, kas seista adiduu taga autogrammijärjekorras või kümme korda pikemas garderoobijärjekorras, enamik seisis viimases, ent siiski jälgides kahetseval pilgul fännidega suhtlevaid bändiliikmeid, kaelad krussi väänatud. Pika kohapeal kõõlumise järel seisin mina ka viimasesse, kuna Draakoniteni jõudes oleksin võibolla jätnud oma üleväsimuse tõmblustega mulje, et tahan neile paremaid korjemaid näidata nagu mesilane. Teinekord. Ma lähen ju järgmisele Eesti-kontserdile ka.

Seisin sabas umbes 22 minutit. Ja siis seisin bussi oodates peatuses 10 minutit. Bussis 9 minutit, sest mingi eksinud teerull uimerdas keset Soo tänavat ja meisaand mööda.  Ning kodus püüdsin end veenda, et hügieen pole nüüd nii tähtis ka, et duši all VEEL 10 minutit püsti seista (enne, kui karjuma pistate, siis veel ma nii kaua muidugi joosta ei lase, lihtsalt igasugu juuksemaskid ja värgid...). Lõpuks ikka seisin, ja siis kukkus seinakell mulle pähe ja ma seisin koridoris veel  11 minutit, proovides seiereid jälle otseks ajada. Läksid, aga ma ei tea, miks kell käib tagurpidi. *põrnitseb kella ja keerab selle seinal õigetpidi*

 aga ega ma ei kurda. Ma ju ise nõudsin kunagi, et Draakonite kontsertidel poleks toole. Enne Viljandit vist. Ja ma olen absoluutselt nõus igal kontserdil püsti seisma. Lihtsalt ma ei tohi tol päeval tööle minna, duši all käia, süüa valmistada, endale kellasid pähe kukutada ega üldse midagi teha. Riided pean ka lamades selga ajama. Siis on kõik chill. Pealegi, muusikud pingutavad ju alati täiega rohkem kui mina.

Kallid Draakonid, kestke ja õitsege ikka. Uus plaat tuleb kindlasti veel parem kui eelmised, nagu alati. Aitäh.

Pildid Delfi Publikust