Kuidas me tagaukse kaudu haigla köögipoolel käisime. How we visited the hospital backstage.

  Papsil on friigiking jalas. Paksu tallaga selline. Nagu pildil, aga veel paksem. Tal opereeriti haamervarvast ja pandi päka sisse mingi metallist julla, mis peab varba sirgeks ajama. Operatsiooni ootamine kestis pool aastat, see ise pool tundi, narkoosist ärkamine ja adekvaatseks muutumine... ei, olgem ausad, päris adekvaatseks muutumine pole papsi puhul võimalik, ta saab lihtsalt tagasi samaks tuhajuhaniks kes ta varemgi oli. Nagu muinasjutus, kus kalur ja ta naine liiga ahneks minnes avastavad end jälle hurtsikust. Ahjaa, niisiis see tuhajuhaniks taastumine võttis 5 tundi. Pidime talle järgi minema kella poole viieks. Mamps veel kõikus kahevahel, et kas jätta õhtul tööle minemata, aga kuna mul oli aega kaasa minna, sain ma selle paksu tallaga lombaka ise koju toimetada. Operatsiooni saatekirjal oli veel märgitud, et korrigeerimist vajab põlv ja arst olla öelnud, et ah, küll ta teab, aga teel haiglasse ma ikka mõtlesin, et võibolla võtavad veel jala põlvest maha ka... aga see vist on reserveeritud isikukultusega endistele linnapeadele.

Dad has a freak shoe on his foot. With a really thick sole, like 14 cm. His toe was operated on and a steel thingy put inside that is supposed to straighten the toe. Waiting for the operation lasted half a year, itself half an hour and waking up took 5. Hours. The note from the doctor said "knee" so I kept thinking what if they actually do operate his knee instead and then how will he get his toes fixed, will he even need his toes, maybe they´ll take the whole leg... Nope, that´s probably reserved for ex-mayors with a personality cult. 

Aga see haigla ajab mu hulluks. Mitte enam selles mõttes, et seinad mulle pähe tuleks - mõni aasta tagasi ei suutnud ühtegi kliinikusse ega haiglasse sissegi minna ilma paanikahoo ja täieliku black-out´ita. Nüüd on nii enam-vähem, lagi tundub küll veits lähedal ja vastutulevad valges kitlis inimesed paistavad kaks korda suurematena, aga püsin pildis. Suudan liikuda... kui keegi üldse suudab seal haiglas liikuda ja midagi leida. Pärast ütles taksojuht "käige ainult seda teed pidi, kus juba on uksed lahti!" no aga enne ei öelnud ju keegi midagi. Tegelt, ega  ma ei küsinud ka muidugi...

But this hospital drives me crazy. No, I no longer get panic attacks or faint from being in clinics. The ceiling does seem a bit close and the white-gowned doctors seem twice as large, but I can keep moving anyway. It used to be much worse. Well, keep moving... it is another matter, which direction. Later the taxi driver did teach us to use only the path where there are NO. CLOSED. DOORS, but.... that was later. Nobody said anything before. Although I kind of didn´t ask either. 

Niisiis proovisime emaga järgida silte, mida oli palju, korpused ja korrused ja osakonnad, See, mida meil vaja oli, oli sinisel sildil ja me ikka keerasime sinna suunda, kus oli lähem UKS... Kuid uksest poleks tohtinud minna - tegelikult, miks see siis üldse mingi kiipkaardiga ei käi, kui iga loll ei tohi sealt läbi minna, ja kas nad ei ole siin arvestanud, et on inimesi nagu meie, keda ükski uks ei pea ja kes teevad just seda, mida ei peaks tegema - nojah, põhjus, miks enamik inimesi üldse haiglasse satub eks ole. Igatahes me jõudsime kohta, kus silt näitas seina poole. Uks oli teisel pool.

me and mom we tried following the blue signs that kept saying the name of the necessary department. The problem IS that we followed them. To the closest DOOR. which was closed but not locked and opened without flashing keycard. There were stairs - that should have been a warning sign but NOOOO stairs are normal  for us. They had not counted, that there´s people like us who can´t be stopped by doors and that don´t question the logic... of an illogical place. The sign kept directing. Into a wall. Um... 

Me siis läksime... sattusime pimedasse koridori - nagu õudusfilmis! Kuskilt ujus välja üks valges kitlis onkel ja sisenes mingisse tuppa. Kardiokirurgia. Nii, aga sinine silt ju näitas siiapoole... Operatsiooniblokk? Okei... Pigem mitte... Paremale? Hämmeldunud laboritöötaja ei saanud üldse aru, kust maa alt me, kaks lolli, välja ilmusime. Nii, teise suunda. Meist möödus keegi õde. Meie küsimise peale näitas ta vaikides otse edasi. Et keegi oleks meid kinni pidanud ja tagasi saatnud, sellest pole juttugi. Jõudsime koridori, kust paistis lõpuks valgust - mööda sisehoovist, kus üks meedik lõõgastus tühjusse vaadates. Ei kujuta ette, mitu tööpäeva tal selja taga võis olla.

So we keep going the other way, with another door, also quite open. Dark hallway like a horror movie. Light at the end. The person in the laboratory is surprised stiff. Nobody is stopping us, fly, fly like birds! Oops, not the operating room, let´s go the other way. No cameras either, why? We pass a window that shows us a winter garden with a doctor relaxing. 

Kabinetis istuja purskab naerma ja laseb meid PERSONALIPOOLELT päevakirurgiasse sisse. ikka ei küsi keegi, kes me oleme, ainult kohalik õde pragab, et me nii kuradi geniaalsed oleme - oot, et minge sama teed tagasi ja tulge õigest kohast uuesti ja siis minge jälle alla ratastooli järele? Ei, lihtsalt minge ratastooli järele. Täitsa lõpp, see on nagu nõukogude ajal, kui vorst sai otsa, jõuad just leti ette ja luuk kukub kinni. Jõudsime veel märgata, et paps lehvitab sealtsamast ukse alt, siis lupsti lifti. "Lähete klaasustest ja tulete SEALT SAMAST tagasi! Personaliruumidesse EI TOHI minna!" Heh, sa võid ju mulle öelda, et ei tohi, aga kui ma kord juba sain...?

Person in a cabinet burst laughing and lets us through the doors from inside the staff quarters. aha... that´s why we saw no patients. The nurse is flabbergasted. She thinks we are spies. Then she tries to send us back so we could arrive correctly along the permitted path. "Thou shall NOT go to the staff side!" But I already did..

Krapsakas infoleti tädi on just jõudnud sprintida kellelegi ratastooli lahti keerama, kui meie leti ees seisame - no oleks võinud ta jooksu pealt kinni krabada ja ühe jutiga paluda veel üks tool lahti teha - aga ta ütleb, et tahab liikuda, kuna muidu istuks nagu lillevaas ühe koha peal... lilli tal küll sees ei ole. Seelik on ka ruuduline. Püüan tooli manööverdada nii hästi kui saan, kuigi sõidan sellega peaaegu purskkaevu. Kui me oleks kohe tooli võtnud, siis me poleks ju trepist roninud, aga kust me pidime... Papsi siiski veel välja ei lasta - pool tundi vähemalt, ütleb õde. Ei mingit tunnustust selle eest, et me nüüd õiget teed pidi peaaegu iseseisvalt samasse punkti tagasi jõudsime ega roninud vahepeal laborisse katseklaasidega kõlistama või miskit - võibolla silmanurgast.

The spunky lady at the information desk manages to JUST run back and forth to unlock a wheelschair when we arrive and request another. She brushes off the trouble saying she doesn´t want to be a vase. Vase? Like, sit all day. Hmm,  strange comparison. Or perhaps not. I try to manouver the chair as best I can. I even get past the fountain without falling in. OPEN doors. But the oter door WAS open, too. Technically, we... But the nurse does not even praise us for the effort of doing things by the book. Ok, I know it IS wrong to be on the staff side of a hospital but if it can happen to us it can happen to anyone. No? You think it wouldn´t? Oh cmon... 

Paps ajab teises toas mingit udujuttu, telekas mängib - vean kihla, et ta ei tahagi koju minna, sest seal telekat vaadata ei tohi. Ma ei tea, mis sealt üldse ongi vaadata, iga kord, kui mina ta vanemate pool lahti teen, ei pea ma kauem vastu kui umbes 17 minutit, enne, kui kogu see lamedus üle viskab. Patsiendid, kes välja saavad, tulevad mingi suure ringiga - üks üritab põgeneda otsemat teed. "Sellest uksest te niipidi läbi ei saa!" Väga huvitav, meie saime igalt poolt läbi. Äkki ma olen Üle Linna Vintski? Ei hakka proovima enam, lähen parem vetsu... oi, mis nöör see on? Nagu kass oleks leidnud lõngakera, aga igaks juhuks ma ei tõmba... samasugune nöör on ukse kõrval, sellel on kiri ka. Hädaabi. Suurem jama jääb korraldamata. Otsin lülitit. "Seal võib tuli põlema jääda" ütleb õde kaugemalt ohates. Mul on tunne, et ta ei ole väga õnnelik, et me seal oleme... Ega ma vist ka poleks.  Lõpuks tuleb ka paps ja saab võtta istet, ta on täpselt sama ebaadekvaatne nagu enne narkoosi, mingit vahet ei ole. Kommikarpi ega midagi me ei toonud. Võibolla mõnest kabinetist seal tagapool oleks saanud? I´m kidding.

Dad is blabbering something senseless. TV on in the recovery room. Wow, I bet he will not even want to leave. He is not allowed to watch any TV at home. Leaving patients have to make a big detour. Some try to take the quicker way out - see, it is not just us! But the strict nurse directs them back. Why, she just loves to make people do things twice, doesn´t she? Maybe she is just tryiong to keep them from ending up in a laboratory for human testing... Still, she deserves candy, but we haven´t gotten her any. Drat. Perhaps we should have looked in some cabinets, I bet they had candy. Just kidding... I needed to use the toilet and there was this string there with no explanation... water? But why would they. No, don´t pull it. Resist! As hard as you can now, Redfox! There was another one of them next to the sink. "Emergency", it said. Oh pheef. She does deserve candy, if she sees idiots like us every day. 

Mina toon jaki, sokid on igal pool laiali, üks on sinine, teine on valge, nagu sajajalgsel oleks kavas ükskord külla minna.
Takso on Q tasko, väga vahva juht, kuulabminu kirjeldust papsile meie seiklustest ja annab teada, mis ma loo alguses mainisin. Jutt läheb sellele, kuidas inimesed teevad ikka seda, mida nad teps ei tohi ja ei kavanda ega korralda oma keskkonda ka sugugi loogiliselt - et noh, miks nad ei pane neid uksi kapitaalsemalt kinni, millest me ei tohi minna. Nagu see, kui kaks prantsuse noormeest Lennusadamas kollase allveelaeva punasest nupust välja lülitasid. Veel kaks korda, pärast seda, kui olin selle ühe korra juba uuesti käivitanud. Sellepeale pajatas taksojuht - endine Olümpia hotelli baarmen - kuidas kunagi paigaldati Olümpiasse tema korrusele Eesti esimene sprinklersüsteem, kuid see oleks ujutanud 4 minutiga kogu korruse üle. "Kas lämbud leekidesse või upud vette!" mugistab baarman-taksojuht naerda. Lobiseme maast ja ilmast, pool aega on juhil käed roolist lahti, kui midagi seletab. Räägin, kuidas turistid kord Paksus Margareetas Tallinn Cardiga vehkisid ja küsisid, et neil Tallinn  nüüd nähtud, kuidas Eestisse saab? Taksojuht uuris PM remondi kohta ja rääkis vastu anekdoodi vene ja USA allveelaevnike navigatsioonioskuste erinevustest. Teel Lõime tänavasse jõuab kõik maailma asjad läbi arutada. Iga kord ma mõtlen, et peaks rohkem taksoga sõitma. Aga ega iga kord sellise humoorika tüübi otsa ei komista, vot.

I bring the jacket, socks are everywhere, blue, white, black, red, where be the caterpillar? The taxi is Q, dirver is a good chap, he advises us like I mentioned in the beginning, but it is a bit late for that. We start talking about the irrationality of human beings, tell each other several anecdotes - like how two french chaps pushed the red button that stops Yellow Submarine in the Seaplane Harbour - three times, even when I had warned them not to the first time it happened. They were adults, no chance of silly prank. And no accident. Talking of accidents, we did not get in one even though the driver, while talking, let go of the wheel more often than he put hands on it. No worries.

Paps ei tahtnud kodus kuidagi puhata ja paigal püsida. Ikka toetus oma friikjalale ja hüppas ringi. Tegin söögi soojaks, pühkisin tolmu ära, siis hakkasin uut tolmu tekitama ehk kriitpastellidega visandama. Issand, ma pean selle jama enne ära koristama, kui mamps koju tuleb. Ma polnud kriitpastelle 18 aastat kätte võtnud. Keska lõpust peale. Aga mõnikord tuleb lihtsalt käed roolist lahti lasta. Puhas gonzo. Osta pilet ja sõida, mis on kõige hullem, mis saab juhtuda? Umbes sama on nende haigla tagatubades seiklemisega. Ilma selleta, kui me oleks mööda sirget koridori ja avatud uksi käinud, poleks mingit erilist lugu rääkida. Olgu, slaajased laborid ja inimkatsed ja ruumid täis rippuvaid organeid, need jäid avastamata. Neid pole. Vist. Loodetavasti. Äkki peaks minema tagasi ja kontrollima? Teesklema, et pole sissetungija, vaid lihtsalt tavaline kummitus? Ah, ei viitsi. Uus päev, uus seiklus. Aga võibolla mingisugune Ukseviirus sealt haiglast siiski kaasa tuli, sest täna käisid Lennusadamas uksed oma tahtmise järgi lahti-kinni, paiskusid tuules valla ja proovisid inimesi enda vahele pressida, nagu oleks majas ärganud miskine deemon... või tahab ta ka seiklema minna.

Dad refused to sit still. Leaned on the foot, even without the shoe, jumping around. I warmed up his meal and collected dust from the kitchen cabinet, mom must´ve been busy. Then I started making more dust by sketching with chalk. Had not used them since high school. Last century! Why did I have to forget the white ink pen at home...  But sometimes... you have to let go of the wheel. Gonzo style - buy the ticket, take the ride. What´s the worst that can happen? Deat? Amputation? Ending up in a laboratory with human experiments and organs hanging from the ceiling? Should I go back and check, pretending I am not an intruder, but, say, a ghost? There could be a ghost in a hospital. But there was something that came along from the hospital, I suppose. A door virus, that made the doors of the Seaplane Harbour open on their own, crash against the walls, be toyed by the wind, get people stuck between them. The house came alive. Perhaps it was also yearning for some adventure. 

Ma loodan, et see oli nüüd natuke sellise "päris blogipostituse" moodi, noh, et isikliku elu psiidetailid, mis kedagi ei huvita ja nii edasi. Ega te ei pea lugema, muide... ah juba lugesite? Tellige siis endale Q taksi ja suunduge seiklema (mitte praegu, öö on käes. Homme.)

I hope this was a bit like thos "real" blog posts  with unecessary details of personal life that no one cares about.